Niisuguseid kärbselisi, kes inimesi otseselt häirivad: imevad verd, ronivad prügikastides, munevad toidule jne, on umbes saja liigi ringis. Liike, kellega me iga päev kokku puutume, on palju rohkem.
Harilik toakärbes on nakkuste levitaja. Toakärbes pole võimeline toitu närima, kuna tal on suiste asemel imikärss. Seetõttu sööb ta vaid vedelat toitu. Kärbeste toidu moodustavad väljaheited, riknenud liha ja kõdunenud taimeosad. Tahkele toiduobjektile peavad nad sülge pritsima ning toit muutub ensüümide toimel vedelaks. Sõnnik, fekaalid, igasugune praht on toakärbse arengusubstraadiks. Kärbseid meelitavad ka kanalisatsioonitorud, mis on maailma paljudes paikades täis soolenakkuste pisikuid. Neis piirkondades on vajalik kärbseid käsitleda nakkuskandjatena, kuna võib inimeste toidu pisikutega nakatada. On tavaline, et sülje eritamisel tahkele toidule oksendavad toakärbsed maost poolseeditud toitu. See ongi peamine viis, kuidas toakärbes nakkusi levitab. Iga kärbes kannab pärast väljaheidetel või jäätmetel viibimist oma kehal umbes kuut miljonit mikroorganismi ning sooltorus veel 25-28 miljonit. Düsenteeriat ja muid sarnaseidhaigusi tekitavad bakterid ei seedu kärbse sooltorus, vaid väljuvad sealt täiesti elujõulistena. Seepärast on võitlus toakärbsega ja hügieeninõuete järgimine väga olulised soolenakkuste ennetamisel. Toakärbsed on öösel inaktiivsed. Öösiti puhkavad nad ehitiste lagedel, palkidel ja juhtmetel. Õues on nende puhkepaikadeks puud, väljas paiknevad traadid, rohi ja põõsastikud.
Kärbestel on leitud kõhutüüfuse ja paratüüfuse batsille, düsenteeriakepikesi, tuberkuloosikepikesi, siberi katku eoseid, difteeria ning hepatiidi tekitajaid ja ka nugiusside mune.
Hügieen ja ennetamine. Esialgu tuleb teha kindlaks piirkonnad, kus harilik toakärbes paljuneda saab. Vajalik on elimineerida pinnad, mis on toakärbeste atraktantideks ja kus nad sigida saavad. Prügi on vajalik hoida suletud konteinerites, mis peavad olema puhtad ja asuma majast eemal. Prügikaste tuleb regulaarselt tühjendada. Ümbrusest tuleks eemaldada sõnnik, taimne ja loomne materjal ning liigne niiskus.
Sissepääsu takistamine: Toakärbeste siseruumidesse sissetungimise takistamiseks hoida uksed, aknad ja ventilatsiooniavad kinni. Teised sisenemisavad katta võrkude või sulgeda tihenditega.
Mehhaanilised vahendid:
doTERRA soovitab kärbsetõrjeks järgmisi eeterlikke õlisid:
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_toak%C3%A4rbes
Antud nõuanded ei ole kooskõlastatud FDA-ga(Toidu ja Ravimiamet).
NB:
Soovitatud tooted ja meetodid ei ole mõeldud diagnoosimiseks, raviks, ravimiks või haiguste ennetamiseks, ega ka mitte asendamaks meditsiinilist abi. Need vaid abistavad keha taastumisel.
Harilik toakärbes on nakkuste levitaja. Toakärbes pole võimeline toitu närima, kuna tal on suiste asemel imikärss. Seetõttu sööb ta vaid vedelat toitu. Kärbeste toidu moodustavad väljaheited, riknenud liha ja kõdunenud taimeosad. Tahkele toiduobjektile peavad nad sülge pritsima ning toit muutub ensüümide toimel vedelaks. Sõnnik, fekaalid, igasugune praht on toakärbse arengusubstraadiks. Kärbseid meelitavad ka kanalisatsioonitorud, mis on maailma paljudes paikades täis soolenakkuste pisikuid. Neis piirkondades on vajalik kärbseid käsitleda nakkuskandjatena, kuna võib inimeste toidu pisikutega nakatada. On tavaline, et sülje eritamisel tahkele toidule oksendavad toakärbsed maost poolseeditud toitu. See ongi peamine viis, kuidas toakärbes nakkusi levitab. Iga kärbes kannab pärast väljaheidetel või jäätmetel viibimist oma kehal umbes kuut miljonit mikroorganismi ning sooltorus veel 25-28 miljonit. Düsenteeriat ja muid sarnaseidhaigusi tekitavad bakterid ei seedu kärbse sooltorus, vaid väljuvad sealt täiesti elujõulistena. Seepärast on võitlus toakärbsega ja hügieeninõuete järgimine väga olulised soolenakkuste ennetamisel. Toakärbsed on öösel inaktiivsed. Öösiti puhkavad nad ehitiste lagedel, palkidel ja juhtmetel. Õues on nende puhkepaikadeks puud, väljas paiknevad traadid, rohi ja põõsastikud.
Kärbestel on leitud kõhutüüfuse ja paratüüfuse batsille, düsenteeriakepikesi, tuberkuloosikepikesi, siberi katku eoseid, difteeria ning hepatiidi tekitajaid ja ka nugiusside mune.
Hügieen ja ennetamine. Esialgu tuleb teha kindlaks piirkonnad, kus harilik toakärbes paljuneda saab. Vajalik on elimineerida pinnad, mis on toakärbeste atraktantideks ja kus nad sigida saavad. Prügi on vajalik hoida suletud konteinerites, mis peavad olema puhtad ja asuma majast eemal. Prügikaste tuleb regulaarselt tühjendada. Ümbrusest tuleks eemaldada sõnnik, taimne ja loomne materjal ning liigne niiskus.
Sissepääsu takistamine: Toakärbeste siseruumidesse sissetungimise takistamiseks hoida uksed, aknad ja ventilatsiooniavad kinni. Teised sisenemisavad katta võrkude või sulgeda tihenditega.
Mehhaanilised vahendid:
- Kärbsepiits - kõige keskkonnasõbralikum vahend.
- Kärbsepaber - toode, mis on mõeldud kärbeste ja teiste putukate püügiks. Kärbsepaber on kaetud liimi ja atraktandiga, mis meelitab kärbseid paberile maanduma. Liimi kinni jäänud putukad surevad aeglaselt nälga. Paremad on kärbsepaberid, mis sisaldavad mürki, et paberile maandunud putukas sureks kohe.
- Ultraviolettvalguslõksud tööstushoonetes. Inimesed ei näe UV - valgust, kuid putukad näevad. Ultraviolettvalguslõksudest eritunud valgust peavad kärbsed ekslikult päikese kiirguseks. UV - lõksud tuleks paigutada selliselt, et väljaspool hoonet poleks seda näha. Seda ei tohi asetada kõrgemale kui 154 cm põrandast, kus on kärbseid kõige rohkem; lähedale ei tohi jääda konkureerivat valgus - ja toiduallikat. UV - lampe on vaja vahetada vähemalt 1 korra aastas.
doTERRA soovitab kärbsetõrjeks järgmisi eeterlikke õlisid:
- Lavendel (Lavender)
- Piparmünt (Peppermint)
- Rosmariin (Rosemary)
- Salvei (Sage)
http://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_toak%C3%A4rbes
Antud nõuanded ei ole kooskõlastatud FDA-ga(Toidu ja Ravimiamet).
NB:
Soovitatud tooted ja meetodid ei ole mõeldud diagnoosimiseks, raviks, ravimiks või haiguste ennetamiseks, ega ka mitte asendamaks meditsiinilist abi. Need vaid abistavad keha taastumisel.
