Mardikaid on kirjeldatud umbes 350 000 liiki, kuid hinnanguliselt on neid 5–8 miljonit liiki. Eestis on leitud 3073 liiki, kuid neid arvatakse leiduvat vähemalt 3400.
Põllumeestele teeb kõige enam muret KARTULIMARDIKAS
Kartulimardikas
Kartulimardikas ehk koloraado mardikas (Leptinotarsa decemlineata) on umbes 10 mm pikk, ere kollast/oranži värvi, mida katavad pruunid triibud.
Arvatakse, et kartulimardika päris kodu on Mehhiko. Teda leiti alguses hulganisti Ameerikas, kusjuures mitte kartulitaimedelt ning seetõttu ei osatud teda kohe sellega seostada. Aga kui Euroopasse hakati laevadega üle Atlandi ookeani kartulit viima, läksid mardikad nende taimedega kaasa Euroopasse. Kõigepealt avastati kartulimardikas kartulipõllult 1859. aastal Nebraska osariigis. 1874 oli putukas Ameerika idarannikuni jõudnud. Ja 1877 leiti kartulimardikat esmakordselt Euroopast. Esimene püsiv asurkond leiti Prantsusmaalt 1922. Kui kartuli mardikas 1877. aastal Euroopasse toodi, suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. I maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikad avastati alles 1922. Aastal Bordeauxi lähedal. Edasi levis ta 1935. aastal Belgias, 1936. aastal Šveitsis ja 1936. aastal Saksamaal. Kartulimardikas levis idapoolsetele aladele: Itaalias piki Po jõe orgu, Balkanil piki Doonau jõe orgu ja Kesk-Euroopasse üle Alpide ja sealt Madalmaade kaudu põhja poole. II maailmasõja ajal liikus ta aastas edasi 80-100 km. 1965. aastal oli ta enamikes Lääne-Euroopa riikides. (1965. aastal Taanis ja 1971. aastal Rootsis). Praeguseks on ta jõudnud Aasiassegi.
Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. 1966. aastal leiti kartulimardikaid Tartumaal ning 1971. aastal Pärnu- ja Valgamaal. Siis loodeti, et üksikud sisserännanud putukad hukkuvad talvekülmas. Esialgu nii ka läks, kuid praegu on kartulimardikas Eestis juba püsiasukas. Loomulikult on kaasa aidanud pehmemad talved ja soojad suved. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates pole kõiki koldeid suudetud leida. Uusi koldeid on tekkinud nende sisserändel Lätist. Paaril viimasel aastal on kartulimardikas jõudnud juba ka Soome ja seal kardetakse tema paiklikuks muutumist.
Kartulimardikat kutsutakse tulnukaks preeriast, kellel on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 km/h ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib ta lennata 8-10 km. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200-400 km kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat.
Talvitunud mardikate väljatulek mullast algab maikuu lõpul või juunikuu alguses. Valdav osa mardikatest tuleb mullast välja 10-12 päeva esimeste mardikate väljatulekust hiljem. Munakurnad munetakse 5-6. päeval peale mardikate ilmumist. Munemise kõrgperiood langeb ajaliselt ühte hobukastani õitsemise lõpuperioodiga. Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas (Eestis üks kord aastas). Ta muneb enamasti kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast.Nad ronivad taime latva ja söövad pealmised (nooremad) lehed auklikeks ja sälgistavad leheservad.Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitsemist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3-10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügise korral jõuavad noormardikad ka muneda, kuid tavaliselt I põlvkond hävib meie kliimas. Talvitunud mardikate munemisest uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva.
Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Lehe pealmine osa jääb alles ning tekkinud kahjustust kutsutakse akensöömaks. Kartulimardika vastsed võivad oma kolmenädalase vastsestaadiumi jooksul paljaks süüa meie kõige olulisema toidutaime. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud. Taimede kahjustus on põllul kolletena. Meie oludes eelistab mardikas heamaitselisi sorte nagu Adretta, Helena, Van Gogh jt, pealsetest aga nõrgemakasvulisi ja nooremaid. Lisaks kartulitele võib ta süüa ka tomatitaimi. Saagikadu Lääne-Euroopa riikidest võib arvestuslikult ulatuda 5-20%. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.
Kartulimardikas on väga suure kohanemisvõimega, kuna tal on resistentsust tagav geenide kompleks. Selletõttu võib tal tekkida tõrjepreparaatide suhtes resistentsus 10-15 põlvkonna vältel. Lisaks pärilikule resistentsusele on tal ka füsioloogiline resistentsus. On täheldatud ka, et osa mardikaid ei hävine mitme kuu jooksul isegi temperatuuril -8˚ C. Kui kartulimardikal on suve jooksul üks põlvkond, siis suureneb korduvalt talvituvate mardikate arv. Paremini kohanevad mardikad veekogude äärsetel aladel nagu Võrtsjärv, Peipsi ja Suure-Emajõe piirkond. Enam leidub meil talvituvaid mardikaid just Võrtsjärve lõunapoolsetel aladel.
Tõrje
Lisaks keemilisele tõrjele rakendatakse järgmiseid tähtsamaid agrotehnilisi tõrjevõtteid:
Täiendavad meetmed
Enne keemilist tõrjet, mis ka mürgitab põldu, oleks soovitav proovida looduslikke tõrjevõimalusi.
Proovi tõrjet eeterlike õlidega:
Piparmünt (Peppermint)
Tüümian (Thyme).
http://et.wikipedia.org/wiki/Mardikalised
http://www.virumaa.ee/2007/07/ve-kartulimardikas-koloraado-mardikas/
Antud nõuanded ei ole kooskõlastatud FDA-ga(Toidu ja Ravimiamet).
NB:
Soovitatud tooted ja meetodid ei ole mõeldud diagnoosimiseks, raviks, ravimiks või haiguste ennetamiseks, ega ka mitte asendamaks meditsiinilist abi. Need vaid abistavad keha taastumisel.
Põllumeestele teeb kõige enam muret KARTULIMARDIKAS
Kartulimardikas
Kartulimardikas ehk koloraado mardikas (Leptinotarsa decemlineata) on umbes 10 mm pikk, ere kollast/oranži värvi, mida katavad pruunid triibud.
Arvatakse, et kartulimardika päris kodu on Mehhiko. Teda leiti alguses hulganisti Ameerikas, kusjuures mitte kartulitaimedelt ning seetõttu ei osatud teda kohe sellega seostada. Aga kui Euroopasse hakati laevadega üle Atlandi ookeani kartulit viima, läksid mardikad nende taimedega kaasa Euroopasse. Kõigepealt avastati kartulimardikas kartulipõllult 1859. aastal Nebraska osariigis. 1874 oli putukas Ameerika idarannikuni jõudnud. Ja 1877 leiti kartulimardikat esmakordselt Euroopast. Esimene püsiv asurkond leiti Prantsusmaalt 1922. Kui kartuli mardikas 1877. aastal Euroopasse toodi, suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. I maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikad avastati alles 1922. Aastal Bordeauxi lähedal. Edasi levis ta 1935. aastal Belgias, 1936. aastal Šveitsis ja 1936. aastal Saksamaal. Kartulimardikas levis idapoolsetele aladele: Itaalias piki Po jõe orgu, Balkanil piki Doonau jõe orgu ja Kesk-Euroopasse üle Alpide ja sealt Madalmaade kaudu põhja poole. II maailmasõja ajal liikus ta aastas edasi 80-100 km. 1965. aastal oli ta enamikes Lääne-Euroopa riikides. (1965. aastal Taanis ja 1971. aastal Rootsis). Praeguseks on ta jõudnud Aasiassegi.
Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. 1966. aastal leiti kartulimardikaid Tartumaal ning 1971. aastal Pärnu- ja Valgamaal. Siis loodeti, et üksikud sisserännanud putukad hukkuvad talvekülmas. Esialgu nii ka läks, kuid praegu on kartulimardikas Eestis juba püsiasukas. Loomulikult on kaasa aidanud pehmemad talved ja soojad suved. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates pole kõiki koldeid suudetud leida. Uusi koldeid on tekkinud nende sisserändel Lätist. Paaril viimasel aastal on kartulimardikas jõudnud juba ka Soome ja seal kardetakse tema paiklikuks muutumist.
Kartulimardikat kutsutakse tulnukaks preeriast, kellel on väga suur rännuinstinkt. Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 km/h ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib ta lennata 8-10 km. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200-400 km kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat.
Talvitunud mardikate väljatulek mullast algab maikuu lõpul või juunikuu alguses. Valdav osa mardikatest tuleb mullast välja 10-12 päeva esimeste mardikate väljatulekust hiljem. Munakurnad munetakse 5-6. päeval peale mardikate ilmumist. Munemise kõrgperiood langeb ajaliselt ühte hobukastani õitsemise lõpuperioodiga. Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas (Eestis üks kord aastas). Ta muneb enamasti kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast.Nad ronivad taime latva ja söövad pealmised (nooremad) lehed auklikeks ja sälgistavad leheservad.Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitsemist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3-10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus. Pika sügise korral jõuavad noormardikad ka muneda, kuid tavaliselt I põlvkond hävib meie kliimas. Talvitunud mardikate munemisest uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva.
Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Lehe pealmine osa jääb alles ning tekkinud kahjustust kutsutakse akensöömaks. Kartulimardika vastsed võivad oma kolmenädalase vastsestaadiumi jooksul paljaks süüa meie kõige olulisema toidutaime. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud. Taimede kahjustus on põllul kolletena. Meie oludes eelistab mardikas heamaitselisi sorte nagu Adretta, Helena, Van Gogh jt, pealsetest aga nõrgemakasvulisi ja nooremaid. Lisaks kartulitele võib ta süüa ka tomatitaimi. Saagikadu Lääne-Euroopa riikidest võib arvestuslikult ulatuda 5-20%. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.
Kartulimardikas on väga suure kohanemisvõimega, kuna tal on resistentsust tagav geenide kompleks. Selletõttu võib tal tekkida tõrjepreparaatide suhtes resistentsus 10-15 põlvkonna vältel. Lisaks pärilikule resistentsusele on tal ka füsioloogiline resistentsus. On täheldatud ka, et osa mardikaid ei hävine mitme kuu jooksul isegi temperatuuril -8˚ C. Kui kartulimardikal on suve jooksul üks põlvkond, siis suureneb korduvalt talvituvate mardikate arv. Paremini kohanevad mardikad veekogude äärsetel aladel nagu Võrtsjärv, Peipsi ja Suure-Emajõe piirkond. Enam leidub meil talvituvaid mardikaid just Võrtsjärve lõunapoolsetel aladel.
Tõrje
Lisaks keemilisele tõrjele rakendatakse järgmiseid tähtsamaid agrotehnilisi tõrjevõtteid:
- Vähemkahjustatavate kartulisortide kasvatamine
- Mulla õigeaegne kobestamine, muldamine ja rohimine. (Mullaharimisel hävineb hulgaliselt vastseid, nukke ja ka mardikaid.)
- Väetamine optimaalsete annustega suurendab taimede vastupanuvõimet.
- Tõusmete kohene muldamine kaitseb taimi.
- Eelidandatud kartuli kasvatamisel on taimede areng kiirem ja neil on suurem vastupanuvõime. Eelistatud on nooremate taimede söömine.
Täiendavad meetmed
- Kevadel tuleks hoolikalt kontrollida eelmise aasta kartulipõlde, kas ei ole seal näha mullast välja roninud kartulimardikaid. Esimestel päevadel on nad väga aeglased ja neid saab kergesti korjata.
- Kasvuajal tuleks kartulipõlde kontrollida vähemalt kaks korda nädalas. Kui mardikaid on palju ja käsitsi ei suudeta korjata, soovitatakse kasutada keemilist tõrjet.
Enne keemilist tõrjet, mis ka mürgitab põldu, oleks soovitav proovida looduslikke tõrjevõimalusi.
Proovi tõrjet eeterlike õlidega:
Piparmünt (Peppermint)
Tüümian (Thyme).
http://et.wikipedia.org/wiki/Mardikalised
http://www.virumaa.ee/2007/07/ve-kartulimardikas-koloraado-mardikas/
Antud nõuanded ei ole kooskõlastatud FDA-ga(Toidu ja Ravimiamet).
NB:
Soovitatud tooted ja meetodid ei ole mõeldud diagnoosimiseks, raviks, ravimiks või haiguste ennetamiseks, ega ka mitte asendamaks meditsiinilist abi. Need vaid abistavad keha taastumisel.
