Õhtuti verd imevad sääsed kuuluvad kõik kahetiivaliste (Diptera) seltsi pistesääsklaste (Culicidae)sugukonda. Pistesääski on teada pisut rohkem kui 2000 liiki. Ainsad kohad maakeral, kus me neid ei leia, on kõrbed, sest sääsed vajavad oma vastsete arenguks vett niisamuti nagu konnadki. Eestis pole kohti, kus sääskedest päris rahu võiks saada. Eesti looduses on kokku loetud 30 liiki pistesääski. Paljud pistesääsed toituvad taimemahlast, suur hulk aga imevad selgroogsete loomade – lindude ja imetajate verd. Inimese naha sisse iminokka puurima võivad tulla hallasääsed (Anopheles), linnusääsed (Theobaldida), soomussääsed(Mansonia), metsasääsed (Aëdes) ja laulusääsed (Culex). Üks emane sääsk muneb tavaliselt 200–300 muna, millest mõne päeva möödudes kooruvad vastsed. Kõikide liikide vastsed elavad seisvas või aeglaselt voolavas vees.
Millal ja miks sääsed inimesi ründavad.
Verd imema tulevad üksnes emased sääsed.
Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks.
Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat.
Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele.
Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole.
Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd.
Selleks et vältida imetava vere hüübimist, ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist.
Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima.
Umbes nädala möödudes hakkab ta munema.
Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema.
Selline vereimemise-munemise tsükkel võib toimuda suve jooksul mitu korda – kui just sääsk enne ei hukku.
Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks.
Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema.
Üsna ruttu, pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad.
Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse.
Vaid mõningate liikide, näiteks majasääse, emasloomad suudavad muneda üksikuid mune ka ilma verise kõhutäiteta, kasutades vastsestaadiumis kogutud varuaineid ja taimedest imetud mahla.
Enamikul sääseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresöömata üldse arenema.
Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad?
Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi.
Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda püsisoojaste loomade poolt välja hingatud süsihappegaasi jälgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Kui sääsk on jõudnud ohvrile lähemale, siis orienteerub ta soojuskiirguse ja niiskuse järgi.
Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt.
Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, siis pole päikest ja õhk on niiskem, võimaldades sääskedel mugavalt lennata.
Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda.
Sellist võimalust oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ei jäta kasutamata ükski ema.
Kas sääskede rünnak on ka ohtlik?
Sääse poolt tehtud pisteauk on nii pisike, et seda ei tunnekski.
Kihelust tekitab torkekohta eritatav hüübimist takistava sülje allergiline reaktsioon. Kihelus möödub tavaliselt suuremate vaevusteta.
Küll aga levitavad sääsed selliseid haigusi – haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes – nagu näiteks troopilistes piirkondades hallasääskedega leviv malaaria ja kollapalavik.
Eestis on siiski veel liialt külm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda.
Väiksem tõenäosus on, et sääse iminoka külge jäävad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi täisimenud sääsk ei tule kunagi kohe teist korda järjest imema.
Kui aga natuke verd imeda saanud sääsk eemale peletada, siis tuleb ta küll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale.
Kui sääsk ei saanud näiteks kollatõppe nakatunud inimeselt kõhtu täis süüa ja ta laskub kiiresti järgmise inimese peale, on nakatumise tõenäosus täiesti olemas. Eestis on taolisi haigusi õnneks vähe, pealegi õigeaegsel avastamisel on olemas tõhusad ravimid.
HI-viiruse leviku algusaegadest on inimkonda erutanud teema, kas ka viirus võiks verd imevate putukatega levida.
Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole seni siiski suudetud näidata, et HI-viirus leviks putukapistetega.
Seda pole suudetud tõestada isegi piirkondades, kus on palju AIDSi-haigeid ja sääski.
Probleemil on siiski mitu tahku, sest rääkida saame siiski ainult suuremast või väiksemast tõenäosusest.
Kui sääsk tuleb verd imema, siis tema poolt eelnevalt imetud teiste inimeste veri ei satu uue ohvri kehasse.
Kui me aga ei lase imema tulnud sääsel ennast täis süüa ega ei löö teda ka maha? See tähendab, et sääsk läheb pooltühja kõhuga lendu?
HI-viirus võib püsida sääskedes nakatumisvõimelisena kuni 48 tundi.
Kuigi vähetõenäoline, on olemas teoreetiline võimalus, et meie kehale laskub surmatoovat viirust kandev putukas.
Kui laseme tal rahulikult süüa, ei tohiks siiski midagi juhtuda.
Kui me ta aga maha lööme ja juhtumisi on läheduses mõni haav, siis ei anna keegi garantiid.
Kuigi sellise juhtumi tõenäosus on oluliselt väiksem, kui võimalus vulkaanipurskes hukkuda, on see siiski põhimõtteliselt olemas ning kasvab koos nakatunute arvu suurenemisega.
Kõige kindlam on rahva- ja sääserohketes kohtades kasutada sääski peletavaid vahendeid.
Üksinda sügaval metsas võib rahulikult ka sääski toita.
Mida teha, et sääskede rünnakute segavat toimet vähendada?
Ainuke sääsevaikne aeg looduses on hilissügisest varakevadeni.
Ööpäevane keskmine temperatuur peab olema 8–9 C. Alles siis muutuvad sääsed aktiivseks.
Sõltuvalt ilmastikust, võib sääskede hulk erinevatel aastatel ja ka suve lõikes tugevalt varieeruda.
Kui kevadel on vähe vihma ja lume sulamisest tekkinud veekogud kuivavad enne kui sääsevastsed jõuavad valmikuks areneda, on sääski vähe.
Metsasääskede munast koorunud vastne ei talu külmumist.
Seetõttu on aiapidaja vaenlaseks peetav öökülm jällegi väga tõhus sääskede arvukuse vähendaja.
Inimene on oma lohaka käitumisega loonud sääskedele palju elupaiku.
Näiteks on Ameerikas hinnatud, et äravisatud autokummidesse tekkinud mikroveekogudes areneb juba rohkem sääski kui nende looduslikest elupaikadest.
Mida siiski teha, et sääskede rünnakuid vähendada?
Oma elamute ümbruses tuleb jälgida, et kusagile ei jääks pikaks ajaks seisma ajutisi veekogusid.
Mis tahes unustusse jäänud anumasse – pangedesse, vannidesse, pudelitesse kogunenud vihmaveest leiame peagi sibavaid sääsevastseid.
Aiatiikidesse tasub sisse tuua sääsevastsetest toituvaid kalu ja rööveluviisiga putukaid, nagu kiilivastsed, ujurid ja nende vastsed.
Samuti tasub jälgida, et tiigil poleks madalaid soppe, kuhu kalad ligi ei pääse, sest just seal on sääsevastsetel rahulik kasvada.
Akende ette tasub panna sääsevõrgud. Siis saab vähemalt toas rahu.
Majasääskede vastu aitab kõige tõhusamalt igasuguste lekkivate torude parandamine, et eriti keldrites ei tekiks mingeid veekogusid.
Korterites saab sääskedest suhteliselt lihtsalt lahti, kui silmas pidada, et kusagile ei tohi jääda lahtist seisvat vett kauemaks kui nädal.
Elektoonikavidinad ei aita.
Õhtusel ajal õue või ka metsa minnes tasub ennast riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vähem soojust ja segavad sellega sääskede orienteerumist.
Kui riided on piisavalt tugevad, siis sääskede nokk sealt läbi ei lähe.
Kui veel katmata nahale päris tõhusalt mõjuvaid sääsetõrjevahendeid määrida-pihustada,pritsida, ongi sääseprobleem jaaniõhtuks ja paljudeks teisteks mõnusateks suveõhtuteks lahendatud.
Proovi eeterlikke õlsid sääskede vastu:
TerraShield õlisegu: määri nahale. Mitte silma lasta!
Patšuli (Patchouli)
Rohemünt (Spearmint)
Segu
3 tilka Tüümianiõli
1 tl õunaäädikas või puhas sidrunimahl.
Kanna hammustatud kohale, et leevendada esialgne ärritus.
Segu
Lavendli eeterlik õli
TerraShield õlisegu
Määrida1-2 tilka hammustatud alale 1-2 korda päevas kuni sümptomid kaovad.
Segu
TerraShield õlisegu
Patšuli
Lavender
(Kui Helichrysum õli on saadaval lisada ka seda)
Kanna 1-2 tilka jalgadele ja üle olemasolevate hammustuskohtade.
Lisa 3-5 tilka segu 1 spl. Fraktsioneeritud kookosõlile, ning määri nahka, et vältida edasist hammustust.
Lisa 3-5 tilka 30-60 g destilleeritud veele väikeses spray pudelis, loksutada ja pritsida nahale või väikestele aladele, kus sääsed võivad tulla läbi.
Õhku hajutamine.
Tilguta 1-2 tilka segu väikestele paeltele, nööridele või lapile ja kinnita need õuealale, kus on vaja peletada sääski eemale.
http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel210_39.html
http://gaialifeoils.com/2012/03/03/essential-oils-for-insectbug-bites-stings/
Antud nõuanded ei ole kooskõlastatud FDA-ga(Toidu ja Ravimiamet).
NB:
Soovitatud tooted ja meetodid ei ole mõeldud diagnoosimiseks, raviks, ravimiks või haiguste ennetamiseks, ega ka mitte asendamaks meditsiinilist abi. Need vaid abistavad keha taastumisel.
Millal ja miks sääsed inimesi ründavad.
Verd imema tulevad üksnes emased sääsed.
Kõik verd imevate sääskede emasloomad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks.
Munade küpsemine nõuab palju toitaineid ja ka energiat.
Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele.
Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole.
Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega.
Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd.
Selleks et vältida imetava vere hüübimist, ”süstib” sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist.
Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima.
Umbes nädala möödudes hakkab ta munema.
Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema.
Selline vereimemise-munemise tsükkel võib toimuda suve jooksul mitu korda – kui just sääsk enne ei hukku.
Isased sääsed kasutavad oma iminokka üksnes taimedelt mahla imemiseks.
Nemad ei tule kunagi loomadelt verd imema.
Üsna ruttu, pärast paaritumist isased sääsed hoopis surevad.
Nende seemnerakud hoitakse alles emaslooma suguteedes, kust neid siis jaokaupa munade viljastamiseks kasutatakse.
Vaid mõningate liikide, näiteks majasääse, emasloomad suudavad muneda üksikuid mune ka ilma verise kõhutäiteta, kasutades vastsestaadiumis kogutud varuaineid ja taimedest imetud mahla.
Enamikul sääseliikidel ei hakka sugurakud ilma veresöömata üldse arenema.
Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad?
Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi.
Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda püsisoojaste loomade poolt välja hingatud süsihappegaasi jälgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Kui sääsk on jõudnud ohvrile lähemale, siis orienteerub ta soojuskiirguse ja niiskuse järgi.
Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt.
Enne vihma on sääsed eriti aktiivsed, siis pole päikest ja õhk on niiskem, võimaldades sääskedel mugavalt lennata.
Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda.
Sellist võimalust oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ei jäta kasutamata ükski ema.
Kas sääskede rünnak on ka ohtlik?
Sääse poolt tehtud pisteauk on nii pisike, et seda ei tunnekski.
Kihelust tekitab torkekohta eritatav hüübimist takistava sülje allergiline reaktsioon. Kihelus möödub tavaliselt suuremate vaevusteta.
Küll aga levitavad sääsed selliseid haigusi – haigusetekitajad elavad sääskede süljenäärmetes – nagu näiteks troopilistes piirkondades hallasääskedega leviv malaaria ja kollapalavik.
Eestis on siiski veel liialt külm, et need haigusetekitajad suudaksid areneda.
Väiksem tõenäosus on, et sääse iminoka külge jäävad nakkust tekitavad pisikud. Enamik pisikuid ei talu õhuhapnikku, pealegi täisimenud sääsk ei tule kunagi kohe teist korda järjest imema.
Kui aga natuke verd imeda saanud sääsk eemale peletada, siis tuleb ta küll kohe tagasi ja enamasti mitte enam sama inimese peale.
Kui sääsk ei saanud näiteks kollatõppe nakatunud inimeselt kõhtu täis süüa ja ta laskub kiiresti järgmise inimese peale, on nakatumise tõenäosus täiesti olemas. Eestis on taolisi haigusi õnneks vähe, pealegi õigeaegsel avastamisel on olemas tõhusad ravimid.
HI-viiruse leviku algusaegadest on inimkonda erutanud teema, kas ka viirus võiks verd imevate putukatega levida.
Vaatamata intensiivsetele uuringutele pole seni siiski suudetud näidata, et HI-viirus leviks putukapistetega.
Seda pole suudetud tõestada isegi piirkondades, kus on palju AIDSi-haigeid ja sääski.
Probleemil on siiski mitu tahku, sest rääkida saame siiski ainult suuremast või väiksemast tõenäosusest.
Kui sääsk tuleb verd imema, siis tema poolt eelnevalt imetud teiste inimeste veri ei satu uue ohvri kehasse.
Kui me aga ei lase imema tulnud sääsel ennast täis süüa ega ei löö teda ka maha? See tähendab, et sääsk läheb pooltühja kõhuga lendu?
HI-viirus võib püsida sääskedes nakatumisvõimelisena kuni 48 tundi.
Kuigi vähetõenäoline, on olemas teoreetiline võimalus, et meie kehale laskub surmatoovat viirust kandev putukas.
Kui laseme tal rahulikult süüa, ei tohiks siiski midagi juhtuda.
Kui me ta aga maha lööme ja juhtumisi on läheduses mõni haav, siis ei anna keegi garantiid.
Kuigi sellise juhtumi tõenäosus on oluliselt väiksem, kui võimalus vulkaanipurskes hukkuda, on see siiski põhimõtteliselt olemas ning kasvab koos nakatunute arvu suurenemisega.
Kõige kindlam on rahva- ja sääserohketes kohtades kasutada sääski peletavaid vahendeid.
Üksinda sügaval metsas võib rahulikult ka sääski toita.
Mida teha, et sääskede rünnakute segavat toimet vähendada?
Ainuke sääsevaikne aeg looduses on hilissügisest varakevadeni.
Ööpäevane keskmine temperatuur peab olema 8–9 C. Alles siis muutuvad sääsed aktiivseks.
Sõltuvalt ilmastikust, võib sääskede hulk erinevatel aastatel ja ka suve lõikes tugevalt varieeruda.
Kui kevadel on vähe vihma ja lume sulamisest tekkinud veekogud kuivavad enne kui sääsevastsed jõuavad valmikuks areneda, on sääski vähe.
Metsasääskede munast koorunud vastne ei talu külmumist.
Seetõttu on aiapidaja vaenlaseks peetav öökülm jällegi väga tõhus sääskede arvukuse vähendaja.
Inimene on oma lohaka käitumisega loonud sääskedele palju elupaiku.
Näiteks on Ameerikas hinnatud, et äravisatud autokummidesse tekkinud mikroveekogudes areneb juba rohkem sääski kui nende looduslikest elupaikadest.
Mida siiski teha, et sääskede rünnakuid vähendada?
Oma elamute ümbruses tuleb jälgida, et kusagile ei jääks pikaks ajaks seisma ajutisi veekogusid.
Mis tahes unustusse jäänud anumasse – pangedesse, vannidesse, pudelitesse kogunenud vihmaveest leiame peagi sibavaid sääsevastseid.
Aiatiikidesse tasub sisse tuua sääsevastsetest toituvaid kalu ja rööveluviisiga putukaid, nagu kiilivastsed, ujurid ja nende vastsed.
Samuti tasub jälgida, et tiigil poleks madalaid soppe, kuhu kalad ligi ei pääse, sest just seal on sääsevastsetel rahulik kasvada.
Akende ette tasub panna sääsevõrgud. Siis saab vähemalt toas rahu.
Majasääskede vastu aitab kõige tõhusamalt igasuguste lekkivate torude parandamine, et eriti keldrites ei tekiks mingeid veekogusid.
Korterites saab sääskedest suhteliselt lihtsalt lahti, kui silmas pidada, et kusagile ei tohi jääda lahtist seisvat vett kauemaks kui nädal.
Elektoonikavidinad ei aita.
Õhtusel ajal õue või ka metsa minnes tasub ennast riietada heledasse, sest heledad riided kiirgavad vähem soojust ja segavad sellega sääskede orienteerumist.
Kui riided on piisavalt tugevad, siis sääskede nokk sealt läbi ei lähe.
Kui veel katmata nahale päris tõhusalt mõjuvaid sääsetõrjevahendeid määrida-pihustada,pritsida, ongi sääseprobleem jaaniõhtuks ja paljudeks teisteks mõnusateks suveõhtuteks lahendatud.
Proovi eeterlikke õlsid sääskede vastu:
TerraShield õlisegu: määri nahale. Mitte silma lasta!
Patšuli (Patchouli)
Rohemünt (Spearmint)
Segu
3 tilka Tüümianiõli
1 tl õunaäädikas või puhas sidrunimahl.
Kanna hammustatud kohale, et leevendada esialgne ärritus.
Segu
Lavendli eeterlik õli
TerraShield õlisegu
Määrida1-2 tilka hammustatud alale 1-2 korda päevas kuni sümptomid kaovad.
Segu
TerraShield õlisegu
Patšuli
Lavender
(Kui Helichrysum õli on saadaval lisada ka seda)
Kanna 1-2 tilka jalgadele ja üle olemasolevate hammustuskohtade.
Lisa 3-5 tilka segu 1 spl. Fraktsioneeritud kookosõlile, ning määri nahka, et vältida edasist hammustust.
Lisa 3-5 tilka 30-60 g destilleeritud veele väikeses spray pudelis, loksutada ja pritsida nahale või väikestele aladele, kus sääsed võivad tulla läbi.
Õhku hajutamine.
Tilguta 1-2 tilka segu väikestele paeltele, nööridele või lapile ja kinnita need õuealale, kus on vaja peletada sääski eemale.
http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel210_39.html
http://gaialifeoils.com/2012/03/03/essential-oils-for-insectbug-bites-stings/
Antud nõuanded ei ole kooskõlastatud FDA-ga(Toidu ja Ravimiamet).
NB:
Soovitatud tooted ja meetodid ei ole mõeldud diagnoosimiseks, raviks, ravimiks või haiguste ennetamiseks, ega ka mitte asendamaks meditsiinilist abi. Need vaid abistavad keha taastumisel.
